Iga kelder ei ole varjumiskoht. Mida korteriühistu peab enne otsust teadma

Ühes Tallinna kortermajas arutati keldriruumide kasutamist. Jutt algas tavalisest kohast: jalgrataste jaoks oli vähe ruumi, panipaigad vajasid paremat korda ja mõned uksed tahtsid väljavahetamist.

Siis küsis üks elanik midagi, mis muutis kogu vestluse suunda.

Kas meil on tegelikult koht, kuhu inimesed peaksid minema siis, kui midagi päriselt juhtub?

Viimastel aastatel on see küsimus jõudnud üha rohkemate korteriühistute koosolekutele. Ja peaaegu alati tekib alguses sama segadus. Kas räägime pommivarjendist? Kas piisab keldrist? Kas midagi tuleb ehitada? Ja kui tuleb, siis mida täpselt?

Enamik korteriühistuid eksib just siin. Olemasolev kelder aetakse segi toimiva varjumiskohaga.

Need kaks asja ei ole samad.

Varjend ja varjumiskoht ei tähenda sama asja. Varjend on rajatud varjumiseks ning pakub tugevamat kaitset, samal ajal kui varjumiskoht on olemasolevas hoones kohandatud ruum, mis peab andma vähemalt elementaarse kaitse ohtude eest. Seda eristust selgitavad nii Siseministeeriumi elanikkonnakaitse ülevaade kui ka Hädaolukorra seadus.

Varjumiskoht ei ole lihtsalt maa all asuv ruum, mis näeb tugev välja. See on koht, mis peab kriisiolukorras andma inimestele rohkem kaitset kui juhuslikult valitud koht korteris, trepikojas või koridoris. Päästeameti juhend keldrite varjumiskohtadeks kohandamiseks järgi on varjumiskoha baastingimused tugevad piirdekonstruktsioonid, värske õhk, puhtad ja kuivad ruumid inimeste viibimiseks, käimlate kasutamise võimalus ning toimiv sisse- ja väljapääs.

Siit algabki vahe turvatunde ja ehitusliku reaalsuse vahel. Küsimus ei ole ainult selles, kas ruum on olemas. Küsimus on selles, kas see ruum on päriselt kasutatav, kaitsev ja loogiline.

Sellele ei saa vastata soovmõtlemisega.

Iga kelder ei ole varjumiskoht

Sõna varjend tekitab paljudes üsna kindla kujutluse. Mõeldakse paksude betoonseintega maa-alusele ruumile, millel on erilahendused, tugevad uksed ja omaette tehniline loogika. Selliseid lahendusi on olemas, kuid olemasolevate kortermajade puhul ei räägita enamasti sellest.

Kortermajade puhul on palju realistlikum rääkida varjumiskohast. See tähendab olemasoleva hoone sees oleva ruumi leidmist või kohandamist nii, et see pakuks ohuolukorras võimalikult head kaitset. See ei ole militaarne rajatis. See ei ole müstiline lisakiht maja all. See on ruum, mis peab selles konkreetses hoones olema kõige usaldusväärsem koht, kuhu inimesed saavad vajadusel varjuda.

Siin sünnibki kõige levinum eksitus. Kui majas on kelder, tekib kiiresti tunne, et lahendus on juba olemas. Kelder on ju allpool, seinte vahel ja majas sees. Seetõttu tundub loogiline eeldada, et see ongi sobiv varjumiskoht.

Tegelikkuses võivad kaks näiliselt sarnast keldrit olla täiesti erineva väärtusega.

Ühes majas võib keldrikorrus olla tugevate betoonseintega, osaliselt maa sees ja mõistliku ligipääsuga. Teises majas võib kelder koosneda õhukeste vaheseintega panipaikadest, mille kohal jooksevad tehnosüsteemid, kus liikumine käib läbi kitsaste koridoride ja kus ruumi sisemine loogika on aastate jooksul kaduma läinud.

Paberil on mõlemad keldrid. Päriselus võib neist ainult üks olla hea lähtepunkt.

Olemasolevates hoonetes ei tähenda varjumise korraldamine automaatselt uue varjendi ehitamist. Nende puhul tuleb koostada varjumisplaan ning vajadusel kohandada sobivad ruumid varjumiskohtadeks, nagu selgitab Siseministeeriumi elanikkonnakaitse ülevaade.

Seepärast peaks iga mõistlik varjumiskoha arutelu algama mitte küsimusest, mida ehitada, vaid küsimusest, milline ruum selles majas üldse sobib.

Asukoht loeb. Mida rohkem on ruum maa sees või maja massi poolt kaitstud, seda parem. Konstruktsioon loeb. Kandesein ei ole sama mis hiljem juurde ehitatud vahesein. Lagi loeb. Oluline ei ole ainult see, et lagi on pea kohal, vaid see, mis selle kohal toimub ja kuidas see ruum kahjustuse korral käituda võiks. Ka naabrus loeb. Kui ruumi kõrval või sees on tehnilised riskid, ei tee betoonsein üksi seda ruumi heaks.

Siin tehaksegi üks kõige ohtlikumaid vigu. Inimesed vaatavad ruumi ja rahunevad maha liiga vara. Seinad on alles. Lagi on olemas. Uks käib kinni. Justkui piisaks sellest.

Aga varjumiskoha küsimus ei ole selles, kas ruum tundub olemas. Küsimus on selles, kas see ka päriselt toimib.

Sõna muutub, ruum mitte.

Hea ruum ei alga seinast, vaid loogikast

Kui sobiv ruum hakkab välja joonistuma, muutub jutt palju konkreetsemaks. Enam ei räägita üldiselt keldrist, vaid ühest kindlast kohast. Sellest, millised on selle seinad, lagi, avad, liikumistee ja nõrgad kohad.

Sealt algabki päris töö.

Paljud korteriühistud kujutavad ette, et varjumiskoha ehitus tähendab peamiselt millegi juurde tegemist. Tegelikult tähendab see sama sageli ka eemaldamist, puhastamist ja ümbermõtlemist. Mõni vana vahesein, juhuslik riiul, valesse kohta jäänud panipaiga loogika või kitsas koridor võib tavaelus tunduda väike asi, aga kriisiolukorras muutub see kohe suureks probleemiks.

Hea varjumiskoht ei ole lihtsalt tugev ruum. See peab olema ka loetav.

Inimene peab aru saama, kuhu minna, kuidas sisse pääseda, kus liikuda ja kuhu koonduda. Kui ruum on küll tugev, kuid sinna jõutakse läbi kitsaste käikude, mitme lukustatud ukse või segase sisemise jaotuse, kaotab see ruum suure osa oma väärtusest juba enne, kui keegi sinna jõuab.

Just siin muutub ehitus praktiliseks. Uksed ja avad ei ole enam kõrvaldetailid. Kui vana puituks või kerge metalluks on aastaid olnud lihtsalt keldriosa eraldaja, siis uue rolli juures võib see osutuda nõrgaks kohaks. Sama kehtib akende ja muude avade kohta. Tavalises kasutuses võivad need tunduda tähtsusetud, kuid varjumiskoha puhul on iga ava küsimus sellest, kas see aitab ruumi kasutada või muudab selle haavatavamaks.

Ligipääs on sama tähtis kui konstruktsioon. Kortermajas ei liigu kriisiolukorras üks inimene, kes tunneb maja läbi ja lõhki. Seal liiguvad eakad, lapsed ja inimesed, kes võivad olla ärevad või segaduses. Ruum, kuhu teoreetiliselt pääseb, ei ole veel praktiliselt toimiv ruum.

Sama oluline on ka väljumine. Kui ruumist on ainult üks tee ja see muutub kasutuskõlbmatuks, võib hea mõte paberil osutuda halvaks lahenduseks päriselus. Suurema kui 10 m² ruumi puhul peab olema olemas varuväljapääs ning luugi minimaalsed mõõdud on toodud Päästeameti juhendis keldrite varjumiskohtadeks kohandamiseks.

Ventilatsioon on samuti üks neist teemadest, millest räägitakse sageli liiga hilja. Inimene mõtleb esimesena seina paksusele, mitte õhule. Aga niipea kui ruumis peab viibima korraga rohkem inimesi, muutub õhu liikumine sama oluliseks kui paljud nähtavamad detailid. Päästeameti juhend soovitab üldiselt tagada 2,5 liitrit värsket õhku sekundis ruumi ühe ruutmeetri kohta. Tugev ruum, kus ei ole võimalik normaalselt olla, ei ole hea ruum.

Hea lahendus sünnib siis, kui ruumi vaadatakse tervikuna. Mitte nii, et iga detail tundub eraldi mõistlik, vaid nii, et kogu ruum teenib ühte eesmärki: kaitset, selgust ja kasutatavust.

Enne kui ükski korteriühistu hakkab keldrit varjumiskohaks nimetama, peaks vähemalt järgmised asjad olema ausalt läbi mõeldud.

See nimekiri ei tee ühestki ruumist automaatselt valmis lahendust. Aga kui need küsimused on jäetud läbi mõtlemata, on väga suur oht, et tegelik probleem on lihtsalt saanud uue nime.

Tehniliselt tähendab see üsna konkreetseid asju

Siin muutub teema paljude lugejate jaoks käegakatsutavaks. Tugev ei tähenda lihtsalt tunnet või visuaalset muljet. Päästeameti juhend keldrite varjumiskohtadeks kohandamiseks annab üsna konkreetsed orientiirid selle kohta, millisest tasemest üldse rääkida.

Välisseina puhul on orientiiriks 200 millimeetri paksune raudbetoon või selle ekvivalent. Kui varjumiskoha seinad on hoone siseseinad, on orientiiriks 100 millimeetrit raudbetooni või selle ekvivalent. Võrdluseks on toodud ka teised materjalid: umbes 26 millimeetrit terast, 0,2 meetrit betooni, 0,5 meetrit kivist pinnast, 0,5 meetrit liivakotte, 0,6 meetrit toorest puitu või 1,0 meeter pressitud pinnast. Päästeameti juhend keldrite varjumiskohtadeks kohandamiseks

Need ei ole valmis projekt. Küll aga annavad need ettekujutuse sellest, mida selles kontekstis üldse peetakse kaitsvaks konstruktsiooniks.

Lagi on sama tähtis kui sein. Kõige kindlamaks lahenduseks peetakse valatud raudbetoonplaati. Paneellagede puhul muutub oluliseks küsimus, kuidas lagi käitub võimaliku varingu, vibratsiooni või ülevalt tuleva koormuse korral. Puitlagi annab kõige nõrgema kaitse ega ole hea lähtekoht. Sama ettevaatlik tuleb olla vanemate võlvlagedega keldrite puhul. Päästeameti juhend keldrite varjumiskohtadeks kohandamiseks

Just siin jõuame teemani, mida paljud ühistud küsivad kõige konkreetsemalt. Kui tugevad peavad olema toestused ja kui paksud prussid siis lõpuks olla võiksid. Aus vastus on, et universaalset mõõtu ei ole. See sõltub ava laiusest, lae tüübist, koormusest, kinnitustest ning sellest, kas tegemist on ajutise või püsiva lahendusega.

Küll aga on juhendis toodud üks oluline näide lae toestamise kohta. Illustratsioonis on 100 millimeetri paksuse raudbetoonplaadiga umbes 2 × 2 meetri ruumi juures kasutatud 200 × 250 millimeetri puittala ning teises variandis 200 × 250 millimeetri puittala koos 200 × 200 millimeetri puitpostiga. Päästeameti juhend keldrite varjumiskohtadeks kohandamiseks

Akende ja muude avadega on lugu veelgi praktilisem. Ideaalne varjumiskoht on akendeta ruum, kuid olemasolevates keldrites seda sageli ei ole. Sellisel juhul tuleb avasid kindlustada. Akendele võib paigaldada metall-luugid, mille orientiir on vähemalt 26 millimeetrit terast. Lihtsama variandina võib akna katta väljastpoolt liivakottidega. Selline kaitse peaks olema umbes 0,5 meetrit paks ning ulatuma vähemalt 0,5 meetrit üle ava külgede ja ülaserva. Päästeameti juhend keldrite varjumiskohtadeks kohandamiseks

Nende lahenduste juures kasutatakse tihti ka prusse, puitkilpe, vineeri või ümarpuitu, kuid täpne mõõt peab tulema objekti eripärast, mitte blogipostituse reast.

Siit joonistub välja üks lihtne tõde. Varjumiskoha ehitus ei ole dekoratiivne töö. See ei alga värvist, sildist ega sisekujundusest. See algab sellest, kas ruum kannab, kas ava peab ja kas lagi käitub nii, nagu ruumilt selle uues rollis oodatakse.

Varjumiskoht ei ole ainult betoon, vaid ka inimeste ruum

Siin tehakse kõige sagedamini teine suur viga. Räägitakse seinast, uksest ja laest, aga unustatakse inimene. Tegelikult peab varjumiskoht olema ruum, kus inimesed saavad ka päriselt olla, mitte ainult ruum, kuhu nad teoreetiliselt mahuvad.

See tähendab, et ruumis peab olema võimalik kasutada tualetti, pesta käsi, juua vett ning olla mõnda aega nii, et ruum ise ei muutuks probleemiks. Käimlate kasutamise võimalus on juba varjumiskoha baastingimus. Detailsema soovitusena on Päästeameti juhendis keldrite varjumiskohtadeks kohandamiseks toodud välja arvestus üks tualett iga 20 ruutmeetri varjumiskoha kohta.

Lahendus võib olla vesikloseti või kuivkäimla tüüpi. Samas tuleb arvestada, et vesikloseti puhul ei pruugi kanalisatsioon kriisiolukorras töötada. Kõige lihtsama lahendusena kirjeldatakse isegi ämbrit koos prill-laua ja kilekotiga. Kuivkäimla puhul soovitatakse lõhna ja vedeliku sidumiseks kasutada turvast. Tualetid võiksid olla eraldi ruumis või eraldatud ajutiste vaheseinte või kardinatega. Võimaluse korral tuleks tagada ka WC-paber ning tualettide läheduses kätepesu võimalus. Päästeameti juhend keldrite varjumiskohtadeks kohandamiseks

See kõik võib kõlada argiselt, aga just sellised detailid eristavad toimivat ruumi kujutletud ruumist. Kui inimene loeb varjumiskohast ja kujutab ette ainult betooni, jääb ta teemast poolenisti ilma. Varjumiskoht on lühiajaline eriolukorra ruum. See peab olema kasutatav ka mõne tunni pärast.

Sama kehtib vee kohta. Vett on vaja joomiseks, toidu valmistamiseks, vesikloseti kasutamiseks ja kätepesuks. Kui ruumis on puhta vee kraan, ei pea kõrgendatud ohu ajal vett tingimata väga suures koguses ette varuma, vaid valmis tuleb panna veeanumad. Kui veekraani ei ole, tasub need varakult täita.

Ühiselt tagatava vee puhul soovitatakse arvestada ühe inimese kohta ööpäevas 3 liitrit vett, millest 2 liitrit joomiseks ja 1 liiter toidu valmistamiseks. Kui võtta aluseks kuni 12 tunni pikkune viibimine, võiks arvestada vee koguseks 2 liitrit varjumiskoha põrandapinna ruutmeetri kohta. Samal ajal tuleb arvestada, et suure elektrikatkestuse korral võib häiritud olla ka tsentraalne veesüsteem. Päästeameti juhend keldrite varjumiskohtadeks kohandamiseks

Toit ei tähenda, et kelder peaks muutuma köögiks. Kui varjumine venib tundidepikkuseks, tasub siiski kaaluda elementaarseid toiduvalmistamise võimalusi, näiteks töötasapinda kraanikausiga, veekeedukannu, mikrolaineahju või kaasaskantavat pliiti. Võimaluse korral võiks kööginurk olla eraldi ruumis. Päästeameti juhend keldrite varjumiskohtadeks kohandamiseks

Ja kui ruumis on inimesed, tekib ka prügi. Jooginõud, pakendid, hügieenitarbed, kilekotid. Soovitus on tagada prügikotid ning arvestada prügikonteinerite mahu puhul kuni 5 liitrit põrandapinna ruutmeetri kohta. Päästeameti juhend keldrite varjumiskohtadeks kohandamiseks

Hästi toimiv varjumiskoht ei ole ainult tugev ruum. See on ruum, kus inimesed saavad ka päriselt olla.

Kõige kallim viga on vale turvatunne

Varjumiskoha teema juures ei ole kõige keerulisem alati ehitus. Sageli on keerulisem see pilt, mis inimestel sellest teemast juba enne peas olemas on. Mõni kujutab ette midagi nii suurt ja kallist, et kogu mõte tundub kohe ebareaalne. Teine usub, et piisab koristamisest, ühest tugevamast uksest ja sildist ukse peal. Mõlemad eksivad, lihtsalt eri suunas.

Üks visamaid eksiarvamusi on usk, et varjumiskoht tähendab tingimata pommivarjendit. Sellest sünnib kiire skeptilisus. Inimestele tundub, et jutt käib lahendusest, mida nende maja ei suudakski kanda. Nii lükatakse kõrvale ka palju realistlikumad ja mõistlikumad võimalused.

Teine eksiarvamus on palju petlikum. Et iga kelder on peaaegu juba valmis. Et betoonseinad üksi annavad piisava kindluse. Et kui ruum tundub raske ja kõle, siis järelikult on see turvaline. Aga ruum võib mõjuda usaldusväärsena ja olla siiski kehva loogikaga. See võib tunduda tugev, kuid olla halva ligipääsuga. See võib jätta mulje valmidusest, ilma et selle kasutusvõime oleks tegelikult läbi mõeldud.

Just siit sünnib kõige kallim viga. Mitte ainult see, et raha kulutatakse liiga palju. Kõige kallim viga on see, et raha kulutatakse lahendusele, mis jätab turvatunde, aga ei paranda tegelikku valmisolekut nii palju, kui inimesed usuvad.

Korteriühistu võib väga kergesti sellesse lõksu sattuda. Midagi tehakse ära, ruum korrastatakse, võib-olla tõstetakse mõned asjad ümber, paigaldatakse uus uks ja tekib tunne, et teema on nüüd lahendatud. Aga hea ehitaja ja hea juhatus peaksid just siin olema kõige ettevaatlikumad. Sest varjumiskoha mõte ei ole pakkuda lohutust. Selle mõte on parandada valmisolekut päriselt.

Sama ohtlik on uskumus, et tõsiseltvõetav lahendus peab olema kohe maksimaalne. Nagu oleks ainus aus tee see, et kõik tehakse korraga, suurelt ja ilma ühegi etapita. Korteriühistu elu ei toimu aga ideaaltingimustes. Majal on teised kohustused, piiratud eelarve ja omad prioriteedid. Mõistlikkus ei tähenda siin nõrkust. Mõistlikkus tähendab oskust näha, milline samm parandab olukorda päriselt ja milline samm on lihtsalt kallis eneserahustus.

Varjumiskoha eesmärk ei ole pakkuda täielikku kindlust. Ükski aus ekspert ei peaks seda lubama. Eesmärk on suurendada kaitset, parandada valmisolekut ja vähendada juhuslikkust. See võib tunduda tagasihoidlikuma lubadusena, aga just sellepärast on see usaldusväärne.

Varjumiskoht ei alga ehitusest, vaid hinnangust

Kui korteriühistu tahab seda teemat võtta tõsiselt, aga kainelt, ei pea ta alustama suurest lubadusest ega kiirest ehitusotsusest. Ta peab alustama ausast pilgust oma maja peale.

Iga maja tahaks uskuda, et temas on juba peidus lahendus. See on inimlik. Palju rahustavam on mõte, et kusagil keldrikorrusel on ruum, mis vajab vaid natuke korrastamist ja natuke tugevdust. Mõnes majas võib see osaliselt tõsi olla. Aga ükski ühistu ei tohiks rajada oma otsuseid lootusele, mis pole veel kohtunud päris ruumi ja päris hinnanguga.

Seepärast algab hea protsess alati mitte vastusest, vaid vaatamisest. Mitte sellest, kas me ehitame, vaid sellest, mida meil üldse ehitada on. See võib tunduda tagasihoidliku algusena, kuid tegelikult on see kogu teekonna kõige tähtsam koht. Kui esimene samm tehakse valesti, muutuvad kõik järgmised sammud kallimaks, emotsionaalsemaks ja segasemaks. Kui esimene samm tehakse õigesti, võib ka ebamugav tõde olla palju lihtsam vastu võtta.

Praktikas tähendab see, et maja peab korraks oma tavalisest rütmist välja astuma. Keldrit ei tohi vaadata enam lihtsalt kohana, kus midagi hoitakse. Seda tuleb vaadata ruumina, millelt küsitakse uut rolli. Mis see ruum päriselt on? Millest see koosneb? Kuidas sinna liigutakse? Mis on selle tugevused? Mis on selle nõrgad kohad? Kus lõpeb optimism ja algab ehituslik tegelikkus?

Hea algus ei pea olema suur ega vali. Sageli piisab sellest, et juhatus või vastutav seltskond otsustab kõigepealt välja selgitada, milline on maja lähteolukord. Mitte kuulutada välja projekti, vaid hankida selge pilt. Enne kui midagi otsustatakse, tuleb teada, mis on selles majas päriselt võimalik.

See on ka koht, kus hea juhatus eristub ärevast juhtimisest. Nad ei lähe koosolekule loosungiga. Nad lähevad arusaamisega. Nad ei ütle, et meil on vaja kindlasti ehitada. Nad ütlevad, et meil on vaja teada, milline on meie maja võimalus, piir ja realistlik järgmine samm.

Selles on väga suur vahe.

Korteriühistu ei peaks küsima, kuidas teha varjumiskohta igal juhul. Ta peaks küsima, kas ja kuidas on selles majas võimalik luua toimiv varjumiskoht nii, et lahendus ei hakkaks rohkem näitlema kui tegelikult toimima. Kui see küsimus on ausalt esitatud, muutub kogu edasine tee palju selgemaks. Alles siis saab rääkida tööde ulatusest. Alles siis saab panna rahale juurde sisu. Alles siis saab minna üldkoosolekule nii, et inimesed ei pea valima hirmu ja ükskõiksuse vahel, vaid päris lahenduste vahel.

Lõppkokkuvõttes ei küsita varjumiskoha teema juures ainult seda, mida üks maja suudab ehitada. Küsitakse ka seda, milline maja see tahab olla. Kas selline, mis lohutab end oletustega, või selline, mis vaatab rahulikult ja ausalt otsa oma võimalustele ning piiridele.

Varjumiskoht ei ole imeasi. See ei muuda maja haavamatuks ega kaota ära ebakindlust. Aga hästi läbi mõeldud varjumiskoht võib teha midagi väga väärtuslikku. See võib muuta ühe maja vähem juhuslikuks, vähem improviseerivaks ja vähem sõltuvaks lootusest, et küllap ei juhtu.

Ja see on ühe kodu kohta juba väga suur muutus.